Lubagem teid kokku viia erakordse naisega Kadi-Köster Hansumäega, kes on justkui maapealne ingel ja kellel on erakordne oskus elada südame kaudu ning panna kogetu alati nii maagiliselt kirja. See maailm, milles ta elab ja see, kuidas ta seda teistega ka kirjutamise kaudu jagab, on võtab sõnatuks…Peale Minifestivali TUNNE, mille peakorraldajaks oli Karoliine Aus ja MTÜ Tunne, ning see toimus Pärnu HUUBi ruumised, kirjutas ta oma seinale alloleva postituse, mida on kindlasti võimalik jagada, nautida ja lugeda ka Facebookist.
Külasta kindlasti Kadi sotsiaalmeedia lehti, kus ta avab oma imelise maailma: koduleht “Tolmupeegeldus” ja Instagram Embraced Pages ja Tolm
Tsiteerin üks ühele Kadi-Köster Hansumäed:
“Kuidas saaksid võimalikuks imed, kui poleks imetlejaid.”
– Fred Jüssi, kogumikust “Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid” 💕
Mina olen kirglik imetleja. Kogu südamest loodan, et olen suutnud seda armastusest tulvil märkamist ja vaatlemist ka vääriliselt väljendada. Imetegijaid ja imesid peeglile lähedale viia, et nemad ka ometi näeksid, kui ilus see on, millest nad lubavad mul osa saada. Kui erakordne on see, kui ootamatult õndsad on need hetked, mis nad minu elus võimalikuks teevad. Eile kogesin seda kõike, kui kinkisin endale otsuse saada osa sündmusest Minifestival Tunne.✨🌿🌈
❤️Haldjalik Karoliine, minu sügav lugupidamine ja siiras imetlus, et oled loonud midagi nii tähendusrikast, nagu MTÜ Tunne. Tänu sinule said kõik need emotsioonidest tulvil hetked eile võimalikuks. See, et sa nimetasid festivali selle korraldusliku tagasihoidlikkuse tõttu “miniks” oli minu silmis mittetahtlik viis üllatada osalejaid selle tegeliku suurusega. Ma jumaldasin seda, et see toimus kiusliku tuule ja mängleva vihma eest varjus, hubases ja inspireerivas HUUBis. See turvaline ja intiimne õhkkond oli täiuslik, et tekiks TUNNE. Siinkohal on mul paslik kogu südamest tänada ka Eerikut, kes selle pelgupaiga võimalikuks tegi. Pole kahtlustki, et lisaks suurtele tunnetele saavad sealt alguse ka suured teod.
Oma näilises lihtsuses oli minifestival Tunne kombinatsioon päevakangelastest, kes kõik omal moel jagasid meiega OMA tunnet. Miks see kõik mind nii väga raputas? – see oli PÄRIS. Igaühe panus, keda sina, Karoliine, olid palunud meie ees seisma, oli kirjeldamatult ehe ja loomulik. Ei mingit “esinemist” (ma püüdlikult vältisin eespool seda sõna).
Ja just nii sünnibki TUNNE. Braavo, Karoliine!👏
❤️Imeline Laura, sinu varahommikune Celebrate Life yoga flow oli täiuslik algus sellele tähendusrikast nime kandvale festivalile. See tegi lahkelt ruumi kõigele sellele, mida õhtul kogeda võisime. Vihmasabin akendel, soe ja lahke ruum, meeli paitav muusika ja sinu imeliselt rahustav hääl ja toetav suunamine – selles 45 minutis ei olnud mitte midagi puudu või liigset. Kui, siis ehk need samad minutid võinuksid kesta veelgi kauem. Aga mul on ju vapustav võimalus iga nädal valida su trenni tulla. Ja seda ma ilmtingimata teen!
Sinu teekonda Treener Laura Siimensonina on võrratult ilus kõrvalt jälgida. Sinu olemuses peegeldub nii selgelt see sära, mida näeme inimeses, kes järgib oma lugu, kes pühendub sellele, mille poole süda kutsub. Sa oled usaldanud ennast leidma oma rütm. Kes oleks olnud ideaalsem inspireerima ka meid, kuidas selle usalduse suunas tasapisi liikuda? Võtan kõik sinu jagatud seitse küsimust sihikindlalt ette! Ma olen nii nõus sinuga, et on hirmutav, kuidas võtame omaks teiste inimeste piirid ja seejärel püüame, nutuvõru ümber suu, mahutada ennast sellesse kasti. Ei ole universaalset rütmi, ei ole mitte ühtegi autoriteeti (peale iseenda), kes saaks öelda, milline elurütm on õige. See meenutus oli nii vajalik. Südamest suur aitäh, armas Laura!🙏
❤️Võrratu Errit, nii nagu kogetakse tundeid, nii kogesime meie eile sind. See ei olnud pelgalt võimalus kuulata. Su olemine puges kohe nii naha vahele, et külmavärinad tulid peale. Selle kõige lummavamas tähenduses muidugi. Millise siiruse ja julgusega sa jagasid meiega nii paljut endast… millise maagilise loo, õigemini lugude rea sa meile jutustasid. Kuidas sa seda jutustasid! Ja sel hetkel ma mõtlesin, et kulla inimene, palun jätka seda! Jätka lugude kirjutamist (s.t elamist südame järgi) ja lugude jutustamist. Sa oled selles lihtsalt vaimustav! Sind võiks vaadata ja kuulata väsimatult (palun, palun taskuhäälingut ja filme ja raamatuid ja kõike muud, sest maailm peab teadma, kui rikas ta tänu sinule on). Oled inimene, kes ruumi sisenedes koheselt muudab selle energiat. Ja mitte ainult. Sa muudad sinuga kohtuvate inimeste elu energiat. Positively Inspiring Lifestyle – jah! Errit, sina see oled! Ja tea, et ma ei unusta seda kunagi, et sa olid eile olemas hetkel, kui minu olemine kõikuma lõi. Et sa mõistsid mida ja miks Haroldi muusika minuga tegi. Minu sügav tänutunne ja armastus.🙏
Sina ja Laura olete taevalik kooslus. Teie omavahelise sõpruse ja teineteise toetamise kirjeldamiseks ei leidu piisavalt sõnu. Imelised.✨💖
❤️Kallid Teele ja Valev, olen nii tänulik, et teie koos minuga seda õhtut nautisite. Parim seltskond, keda oma ellu soovida. Ma ei väsi kordamast seda kui andekad, erilised ja ilusad te kaks olete. Ja kui inspireerivad! Et te mõlemad palun teaksite, et tänu teile on maailm palju lahkem paik. Seda hoolivust ja kannatlikku tähelepanu, mida laste ja noorte suhtes üles näitate, ei saa kuidagi teeselda või õppida. Seda armastusväärset suhtumist ja inimlikku eeskuju ei omanda ülikoolis haridus- või sotsiaaltöötajaks õppides. Teis kahes on nii loomulik ja siiras soov inspireerida noori iseenda ning teiste suhtes lugupidav olema ja end ehedalt väljendama. Te annate kogukonnale niivõrd palju enam, kui ise vastu küsite. Ja kuigi see viimane võib kõlada vooruslikult, siis mina väga loodan, et tasapisi kogute julgust ning hakkate enda panust vääriliselt hindama. Kindlapeale hakkate, sest oh kui palju ägedaid projekte on teil veel ees! Ja oh kui võrratult hästi te teete kõike seda, mida te teete!👏🤩
Kui ma vahel (… keskmiselt kuus päeva nädalas) mõtlen, et kuhu ma küll teel olen ja miks ma üldse teel olen (ja kuidas üldse, sest kogu aeg vajub kreeni), siis veelgi enam ma tunnistan endale, et ühes asjas saan seda tuksuvat kompassi raudkindlalt usaldada – ta juhatab mind alati inimesteni tänu kellele ma tahan teel OLLA. Ma ei tea, kes või mis mind nii heldelt hoiab, et armastusest ja headest inimestest minu elus kunagi puudu ei ole. Et ma kohtan just neid MINU INIMESI. Võib olla ma olen suutnud enesekriitikaga täita selle kaalukausi, kuhu teistel koguneb kohtumisi, mida nad soovinuks vältida. Selle teise, tasakaalustava poole tõstab ülekaalukalt kõrgustesse see armastus, mis tuleb väljastpoolt. Mitte tingimata kellegipoolne väljendus, aga just see OLEMINE. Oh, kui palju on minu elus inimesi, kelle üle ma olen tänulik, et nad LIHTSALT ON. See puhas teadmine, et nad on. Et ma saan tunnistada ja IMETLEDA nende olemist. See ongi minu jaoks ARMASTUS.🥰
Meie ümber on tõesti ka neid inimesi, kellel lihtsalt on vaja öelda kellelegi halvasti, sõtkuda hambad ristis kellegi teise tunnetel (selgelt seetõttu, et nende enda valu vajab vaigistamist). Aga vot minul… minul kohe on vaja öelda kellelegi HÄSTI. Mul tekivad sageli sellised TUNDED.
Ma ei tea, mis on kadedus. Ausõna, ma ei tea. Ma ainult imetlen. Teisel juhul mul lihtsalt puudub tunne. Jah, vahel mul on lihtsalt ükskõik ning jalutan mööda, kaugenen (enamasti siis, kui tehakse nii palju kunstlikke ja teadlikke pingutusi imetluse väljateenimiseks). Ja lõppude lõpuks – kõigele ja kõigile ei saagi su elus ruumi jaguda. Ja minu isiklik missioon oleks see ruum ainult armastusega täita.
Täpselt aasta tagasi, 2019. aasta juulikuu viimastel päevadel kirjutasin üles tõdemuse: minu elu rikkus (-) tundeküllus.
Kui ma ühest küljest tajun nii suurt raskust, et ma alati TUNNEN nii pagana sügavalt ja ekstreemselt, siis teisest küljest ei saa ma enam suuremat rikkust endale soovida. Ja ma ei soovigi. Pole mitte kunagi soovinud. Rahu. Ainult rahu olen soovinud. Aga kui see tähendab sellest hingelisest küllusest täielikku loobumist, siis ma lepin sellega, et ma seda mitte kunagi ei saavuta. Aga mine sa tea … võib olla saan kõik selle (ja enamgi veel), millest loobun.
Ikka armastusega,
alati ausalt,
ma muul moel kahjuks endiselt ei oska (see on see lahja, kraadideta elu).
📸 Karograafia✨
Kaval Karoliine tõi kõik tunded ühte tuppa kokku ja siis püüdis need veel osavalt piltidele ka. Fotodel imelisest imelisemad Laura ja Errit 💕
(pean julguse kokku võtma ja kallite inimestega ka ühiseid pilte koguma asuma… Karo sai minust paar klõpsu, aga ennast ma siin postituses rõhutada ei soovinud☺️)
*Elu pikim postitus. Vau, sa jõudsid siiamaani välja! 😍🙏
Kadi Köster-Hansumäe
Armastuse, sügava lugupidamise ja tänutundega vastan talle nii, kuid süda ütleb:
Armas ingellik, jumalik, erakordne Kadi🌞🌞 Sinu tunnetamise tugevus ja väljendamise oskus sõnades on müstilised. Alati, lihtsalt alati suudad Sa seda kirja panna maailmataseme luule vääriliselt. Sul on väga, väga helde ja erakordselt suur süda ja sillerdavalt puhas hing…Kui Sinu mõtted läbi lugesin, lasin neil end kanda, läksin nendesse sisse ja mõtlesin, et kuidas küll oleks võimalik sellele väärikalt kuidagigi vastata…ja elu juhtis mind Kreet Rosin-Pindmaa luuleni. Lubasin ka talle, kui tema maagilist luuleraamatut “Armastuse read”, mille ta mulle täiesti ootamatult ja samuti puhtast südamest kinkis, loen, siis kindlasti toon välja need, mis mind enim puudutasid. Ja kui täna Sinu imelist postitust lugesin, tekkiski tunne, et nüüd on see esimene kord….
“SÜDAMESILLAL” on selle liigutava luuletuse nimi, nin sellega soovin SIND kõige eest, kes ja mis SA OLED kallis Kadi!
Armastuse ja tänutundega,
Errit Kuldkepp
Personal Branding|Soulful Marketing|Inspirational Seminars|Heartfelt Hospitality
Recent Comments