fbpx

Pärnu Postimees, Anu Villmann, 21.02.2015

Tüüpiline eestlane ootab pikisilmi suvepuhkust, et lõpuks ometi jääks aega ei millekski muuks kui tööks. On see siis moositegu või kodu remont, aga niisama hõlpelu peale ei täi eestlane nelja priid nädalat raisata. SA Pärnu Haigla turundusspetsialist Errit Kuldkepp (31) on tüüpiline eestlane, sest veedab oma suvepuhkuse töötades. Küll mitte porgandipeenra kohal küürutades ega seinu tapeetides, vaid tehes tööd mõnes välismaa puhkeasutuses. Errit on nimelt leidnud viisi, kuidas ühendada meeldiv kasulikuga ja jääda võõrsile kauemaks, kui rahakott tavalisel turismireisil lubaks. Kohapeal raha teenides on ju märksa soodsam võõrast maad tundma õppida kui sõita sinna turistina nädalaks–paariks ja ööbida hotellis. Viimase seitsme aasta peale on Erritil olnud vaid üks suvepuhkus, kui ta välismaale tööle ei läinud.

Loomulikult tekib küsimus, kas aastaringne töötamine ära ei kurna. Errit naerab seepeale, et keskkonnavahetus ja töö kuurordis ongi talle puhkus. “Iga kord, kui Eestist lahkun ja välismaale tööle lähen, on see mulle ikkagi puhkus. Sellised töised puhkused ei väsita mind üldse, vaid annavad energiat,” kinnitab naine.

Tudengist tööinimene

Maadeavastaja pisikuga nakatus Errit 2002. aastal, kui ta pärast gümnaasiumi lõpetamist USAsse lapsi hoidma sõitis. Pärast Ameerika kogemust tuli Errit kodulinna tagasi, käis siin tööl ja asus õppima Pärnu kolledži avatud ülikoolis. Üliõpilasena sai Errit minna tudengivahetusprogrammi kaudu välismaale praktikale, ent kuna ta oli tööinimene, ei saanud ta praktika ajaks end ametist lahti võtta. “Teised tudengid läksid tavaliselt kolmeks kuni kuueks kuuks praktikale, aga minul oli selleks kasutada ainult suvepuhkuse neli nädalat,” jutustab Errit, kes tudengipõlve jooksul jõudis Erasmuse stipendiaadina kahele välispraktikale. Esimesel korral töötas ta Portugalis viietärnihotellis, Vila Vita Parc, ettekandjana. Järgmisel suvel sõitis neljaks nädalaks tööle Mallorcale, kus praktiseeris samuti ettekandjana, aga sedakorda kolmetärnihotellis Globales Bouganvilla.

Pärast kolledži lõpetamist sai Erritist kolledži praktikakorralduse spetsialist ja ta hakkas ise tudengeid välisriikidesse praktikale lähetama. Ülikooli spetsialistina tekkis Erritil endal samuti taas õigus Erasmuse praktikastipendiumile. Teisisõnu oli tal tööinimesena jälle võimalus kasutada palgatööga välja teenitud 28päevast suvepuhkust välispraktikaks. Reisi-ja teadmishimulise noorena ei lasknud Errit šanssi mööda ja lendas tööle kolmetärnihotelli Tamaimo Tropical, Tenerifel. Aasta hiljem maandus ta jälle Tenerifel, aga seekord viie tärni väärilises Ritz-Carltoni hotelli spaas assistendi kohal. Tärne ei maini me asjata, sest Errit sooviski saada kogemusi eri tasemega majutus- ja teenindusasutustest. Ehkki nime poolest oli kõigil neljal korral tegu praktikaga, ei erinenud tööülesanded ega -kohustused nii-öelda päristööst. Tööl käis Errit kaheksa tundi päevas ja ametisse tuli asuda päev pärast kohalejõudmist. Pikka seletamist ei olnud, olulisemast anti lühike ülevaade ja läkski lahti. Tudengeid, peamiselt Kesk- ja Põhja-Euroopast, praktiseeris hotellides palju.

Turundusspetsialistist vabatahtlik

Kui Erritist sai mõni aasta tagasi haigla turundusspetsialist, ei saanud ta enam stipendiumidele kandideerida, ent ometi viljeleb ta samasugust suvepuhkus = töö välismaal elustiili praegugi. Kuidas on see võimalik? “Haiglasse tööle minnes mõtlesin, et kuidas ma nüüd reisin: kas nagu tavaline turist või on veel võimalusi minna puhkuse ajal kuskile kuuks ajaks tööle?” meenutab Errit. Reisikihust kannustatuna asus naine otsima internetis vabatahtlikku tööjõudu vahendavaid organisatsioone. Kuna Erritile meeldib end rakendada majutusvaldkonnas, tõmbus ring koomale ja sõelale jäi internetileht Helpx.net. Sellelt leiab majutusasutusi igast maailmanurgast, mis mingiks perioodiks otsivad vabatahtlikku tööjõudu. Pakkumisi sirvides peatus Erriti pilk pisikesel mägisel Malta saarel Gozol. “Minu eesmärk oli leida ajutine tööots, mis lubaks peatuda ühes kohas kauem kui nädal või kaks, ja ma leidsingi koha, mis seda võimaldas.

Läksin vabatahtlikuks väiksesse, butiigi tüüpi hotelli Gozole (Daydream Gozo B&B),” jutustab Errit. Esimest korda oli naine seal vabatahtlikuna tunamullu septembris, teist korda läinud aasta juunis ja tänavu läheb Errit sinna tööle augustis. Erriti ülesanne on koristada hotelli viit kahekohalist numbrituba ja serveerida hommikusööki. See ei võta päevas kauem kui neli–viis tundi. “Hiljemalt kella 13–14ks olen vaba ja võin teha, mida tahan,” sõnab Errit. Maalilises kohas kõrgel kaljuserval paiknevat hotelli peavad noored prantslased, kes on ise varem samuti Helpx.net lehe kaudu majutuskohtades vabatahtlikuks käinud. Säästlik reisiviis Lennupiletite eest tasub Errit ise, hotellis on talle garanteeritud tasuta ööbimine ja hommikusöök. Vabatahtlikule palka ei maksta. “Seda pole vajagi, sest mul on ju kasutada puhkuseraha ja kuu aega prii majutust,” ütleb Errit. Erasmuse programmi kaudu praktikal käies tasus lennupiletite eest programm. Hotellid hoolitsesid praktikandi majutamise ja toitlustamise eest. Palka polnud ette nähtud, küll said ettekandjad jootraha.

“Kuna mina käisin ka siis Eestis tööl, oli mul puhkuseraha, millega sain terve kuu Portugali, Mallorcat ja Tenerifet avastada. Ma ei jäänud kunagi ühte linna kinni. Käisin palju ekskursioonidel ja sõitsin ringi,” meenutab Errit tudengipõlve (töö)reise. Hotellikompleksides olid personalile ja praktikantidele eraldatud majutustoad, kuid luksushotell Ritz-Carlton Tenerifel, kus Errit viimati praktikal oli, erines teistest. Nimelt pannakse seal praktikant esimeseks kuuks elama hotelli numbrituppa või villasse, mitte töötajate ruumidesse. Žesti mõte on anda noorele vahetu viietärnihotelli kliendi kogemus. Numbritoas elamisega kaasneb mõistagi toateenindus. “Ritz-Carltoni põhimõtte järgi saab hotellitöötaja ainult siis kõrgel tasemel teenindust pakkuda, kui ta on ise kliendi rollis olnud,” seletab Errit. Spaa-, restorani- või hotellikliente teenindas Errit Portugalis, Tenerifel ja Mallorcal peamiselt inglise keeles, ent vene keele oskuski kulus marjaks ära. “Vene turistid saadeti minu juurde ja neil oli väga hea meel, kui nad said emakeeles suhelda,” jutustab Errit. Vahemeremaade minnalaskev mañana-suhtumine tundub meile kohati arusaamatu, ometi on sealsest töökultuurist üht-teist kõrva tahagi panna.

Kui Errit esimest korda praktikale läks ja Portugalis (Vila Vita Parc) nooblis hotellis ettekandjana töötas, hämmastas teda kolleegide toimetulek pingeliste olukordadega. “Olin varem Eestiski restoranides töötanud ja teadsin, et meil valitseb siin kiirel ajal pigem närviline õhkkond. Portugalis töötasin viietärnihotelli restoranis ja seal toetasid meeskonnaliikmed üksteist. Öeldi, et me ei kiirusta. Kui keegi hakkaski närvi minema, rahustati ta maha. Pandi käsi seljale ja öeldi: relax, these people are on holiday,” meenutab Errit. Tööd oli hullumeelselt, aga see sujus ja laabus teenindava personali närvikuluta. “Kui ei rapsi, suudadki rohkem. Selle mentaliteedi võtsin Portugalist kaasa ja rakendasin järgmistes kohtades,” lausub Errit.

Et end uuesti leida

Ehkki kirjelduse järgi paistavad vabatahtlikuna välismaal töötamine ja tudengite praktikavahetus üsna sarnased, on neil oluline vahe. Üliõpilasi lähetavad välisriikidesse ametit harjutama ülikoolid ja organisatsioonid, aga omal käel võõrasse riiki vabatahtlikuna minek on hüpe tundmatusse. Errit ütleb, et esimese vabatahtliku kogemuse hankimiseks ei ole muud imevalemit kui usaldada iseennast. “Mina suhtlesin hotelliomanikega meili teel ja saatsin neile oma CV. Vestlesime ka Skype’is, mis andis kõige vahetumalt aimu mind ootavatest inimestest,” räägib Errit. Eelmisel aastal tuli Erriti elukaaslane samuti kümneks päevaks Gozole vabatahtlikuks ja sel suvelgi sõidab ta kaasa. “Mina toimetan hotellis ja tema teeb aiatöid,” ütleb Errit, kellele Gozo saar on võrratult muinasjutuline imedemaa. Tema jutu järgi on Gozo laetud energiaga, millega võrdset ta palju reisinud inimesena kusagil mujal tajunud ei ole. Maltast 15minutise praamisõidu kaugusele jääv saareke asub vaid 14 x 7 kilomeetril, ent see maalapp mõjub oma mägise looduse ja vaheldusrikkusega tegelikust suuremana. Aastase tööga välja teenitud puhkuse kasutamine selleks, et taas tööd teha, on Erritile juba nii loomulik, et teisiti ei tahakski. See on säästlik viis näha ilma ja tutvuda põhjalikumalt konkreetse maaja inimestega. “Mulle on isiklikuks arenguks vaja, et saaksin eemale kõigest, mis mul siin on, võtta oma aasta kokku ja mõelda, kuhu tahan edasi liikuda. Avastada iseennast ja samal ajal maailma,” põhjendab Errit oma valikut. Kas ei kõla kui menufilm “Söö, palveta, armasta”?

Pärnakas Errit Kuldkepp on leidnud nutika viisi, kuidas säästlikult reisida: ta käib puhkusereisil viibides vabatahtlikuna tööl. Vabatahtlik töö konti ei murra, jätab aega puhkamisekski ning aitab reisikuludelt oluliselt kokku hoida.