Intervjueeris Andri Arula, artikkel ilmus Just See blogis, 20.05.2017
Here is also the same article in English 🙂 Foto paremal üleval autor Mailiis Ollino ja alumise parema (koos Oliveriga) autor Olev Mihkelmaa
Tere Errit. Mul on hea meel, et olid nõus kohtuma. Pean Sulle siiralt selgitama, et üheks argumendiks, miks soovisin meie vestlust jagada ka lugejatega, peitub seigas, et Sa vähemalt näid otsekui muretu nukuna poe vaateaknal elu nautivat. Tundub, et kas oled mingi laksu all või oled leidnud õnne valemi, mida soovime ka meie teada saada!Kuid alustame algusest – kas oled pärnakas?
[Muigab]
Heh. Sinu tähelepanek on huvitav. Vaatame, kas leiame minu õnne saladuse. [Muie on muutunud juba naeruks]
Kuid jah, olen pärnakas. Üdini. Kasvasin Pärnus Aisa tänaval ning lapsepõlves oli meil seal lausa nn gäng, kes seikles tegelikult üle linna – alates Tammiste metsadest kuni Vana-Pärnu mereäärse kaldani välja.
Milline Sa olid lapsena?
Suhteliselt iseseisev. Ei, mitte olukorrast tingituna vaid pigem ikkagi iseloomust. Emagi on mulle kinnitanud, et mul puudus selline oluline vajadus tähelepanu järgi ning olin hõivatud oma enda asjadega. Samas mainitud gängis sattusin oma aktiivsusega ikka liidrirolli.
Errit emme Rita süles, suvi 1984 
Errit oli täielikult oma vanaisa Oskari tirtsu 🙂 
Kallis pere ja sugulased kaugelt USA´st
Rita, Erriti ema:
“Lapsena meeldis talle väga joonistada. Tema sooviks oli saada sisekujundajaks, et saaks teiste inimeste kodusid kauniks ja mugavaks teha. Olen alati aksepteerinud tema otsuseid. Teismelise iga oli tal raske kuna ta oli kõigi vastu väga hea ning selletõttu kasutati teda ära. Olen südamest õnnelik, et olen sellise tüdruku ema.”
Kas Su lapsepõlv oli lihtne?
Päris lapsepõlv oli piisavalt muretu. Raskused ja ma pean silmas ikkagi tõsiseid raskuseid, tekkisid varjases teismeeas. Kuni selle ajani ma pigem kulgesin rahulikult mööda elujõge. Alates 12-13 aastaselt sattusin pööristesse, mida on isegi praegu keeruline meenutada. Ma ei langeks eriti tõsiselt detailidesse, kuna seal oli palju haigettegevat. Nii ärakasutamisi kui ka pettumusi inimestes. Olin kõrvale tõugatud ning minust ei tehtud üldse välja. Mingi aeg ma pingutasin tähelepanu saamise nimel, kuid asjata.
Olgu rõhutatud, et tegelikult see oli periood, milleta ma poleks jõudnud siia, kus hetkel olen.
Teismeeas ma ragisesin väga räigelt.
Ärakasutamine?
Jah, kuid palun, ärme seda teemat intervjuus eraldi lahka. Loodan, et mõistad.
Täitsa nõustun, kuid mainisid, et selleta Sa poleks jõudnud praeguse isiksuse ja eluni.
Just. Ma ei usu juhustesse ning arvan, et antud kogemusel oli minu jaoks mingil moel oluline mõju. Arvestades teismeeas kogetut ja pettumusi, mis tegelikult ei ole hormoonide möllust puutumata jäävatele täiskasvanutelegi kerge, siis olen seda meelt, et tegemist oli millegi enamaga kui tragöödiaga.
Olen selle aja üle palju mõtisklenud ning proovinud vastuseid leida ja tulemusena julgen väita, et õppisin selle kaudu andestama. Mitte lihtsalt ütlema, et “annan andeks” vaid siiralt ja lõplikult andestama. Sest mis kasu oleks vihapidamisest? See ju ruineerib sind ennast. Muudab elamise niigi raskeks.
Praegu Sind vaadates ei oskaks seda eriti ette kujutadagi.Kukkudes pole ju mõtet jääda maha jonnima, vaid peab end püsti ajama ja edasi minema. Minu keskkooliaeg oli pigem just see periood, kus minu ümbrus hakkas moodustama mingit loogilist pilti.
See oli aeg, kus esimest korda märgati mind kui naist. Kuni selle ajani olin vägagi katki ja inimvarena kulgev teismeline, kellel puudus usk enesesse ja usk kaasmaalastesse. Ma ei osanud ka ise ennast väärtustada.
Mulle tähelepanu pööranud noormees tekitas minus imelikud ja uskumatud tunded.
Vaatamata seigale, et nautisin elus üle tüki aja jälle päikesekiiri, otsustasin selle mõned kuud kestnud suhte lõpetada, et minna USA’sse tööle ning kogemusi omandama.
Ma ei osanud selgitada, miks ma täpselt nii käitusin, kuid teadsin, et vajan keskkonna vahetust.
Miks USA?
Ühelt poolt oli võimalus ja soov näha seda paljukiidetud Ameerika unelmat. Samas tundsin, et senine elukorraldus pole minu jaoks enam mõeldav.
Ameerikas hakkasin tööle lapsehoidjana. Tahad vist juba küsida, et kas kahetsesin, kuna peab tõdema, et Ameerika unelmat ma ei leidnud.
Ütlen, et ei kahetsenud, kuna sealne elu tõi minuni tohutult uusi emotsioone ning ma ei mõelnud enam isegi koduste peale. Polnud nagu aegagi. Uus kultuur, uus elukorraldus. Esimest korda elus pidin ise vastu võtma vastutusrikkaid otsuseid. Ma polnud enam oma ema ja sugulaste turvalise hoole all.
Võin öelda, et nautisin sealset elu. Vabal ajal käisin pigem looduses ja nautisin üksiolemist, mitte koos teiste noortega joomist ega pidutsemist. Hakkasin lõpuks iseennast otsima. Oluliseks muutusid lausa meditatiivsetena mõjuvad retked.
See eemale minek ja reisimise tuhin on kestnud seniajani. Pärnusse tagasi tulles tundsin, et kõik on hästi, kuid ma ei suudagi enam lapsepõlvekodus olla – pean nägema laiemat maailma. Pidin leidma enda elu mõtte ja kutsumuse.
Oliver, Erriti elukaaslane:
“Tema tugevaim külg on minu meelest inimestega kommunikeerumise oskus ning positiivne ellusuhtumine isegi keerukamates situatsioonides. Nõrkade külgede poolest mõtlesin tükk aega ja midagi väga konkreetset välja tuua nagu ei oskagi. Ei taha sellega muidugi öelda, et neid ei oleks üldse (eks meil kõigil on omad nõrkused) kuid midagi konkreetset ei oska niimoodi välja tuua. Iseloomustaksin Erritit sõnadega “silmapaistvalt unikaalne”. Tegelikult on ju kõik inimesed unikaalsed, kuid küsimus on selles et kui palju ja kas seda teised ka märkavad. Väga ju ei juleta olla teistest liiga palju erinev arvatakse et ei tea mis teised arvavad.
Nüüd Sa pole enam USA-sse tagasi läinud ning sidusid oma elu Pärnuga. Kuidas rahuldad oma reisimise ja meditatiivse rännaku vajadusi?Rõhutan, et Pärnut ma armastan – parim linn elamiseks.
Reisimiskire rahuldamine polegi olnud nii kerge kui võiks arvata. Samas meenub, et pidin minema Kreekasse välispraktikale, kuid kahjuks see ei olnud erinevate asjaolude tõttu võimalik. Siis hakkasingi saatma oma CV-d erinevatesse turismiga seotud asutustesse.
Malta saarelt Gozo saadeti mulle vastus, et kõik tundub olevat ideaalne, välja arvatud fakt, et olen ülekvalifitseerunud.
Palusin neid, et ärgu keskendugu minu CV-le, vaid andku mulle võimalus töötada nendega ja nende jaoks.
Saingi selle võimaluse ning peale kahte nädalat seal viibimist tunnetasin sisemiselt, et see koht on minu jaoks lausa loodud. Sealses looduses jalutades tundsin midagi selgitamatult rahustavat ja samas ka energeetilist, mis on muutnud minu elu täielikuks. Seal olles ma põhimõtteliselt olen jõudnud ka endas selgusele.
Milline on olnud Sinu kõige suurem pettumus?
Sellele küsimusele on raske vastata ning see toobki pähe palju mõtteid, mida võiks liigitada pettumuste või siis ebaõnnestumiste alla. Üks raskematest võitlustest oli mul aastaid tagasi, kui olin armukeseks. Sellel ajal ma kaotasin, leidsin, kaotasin, leidsin ja kaotasin ennast lugematutel kordadel.
See oli tõesti emotsionaalselt väga kurnav.
Kas Sa teadsid, et oled armuke?
Jah, kuid ikkagi. Arvan, et naised, kellel on olnud mõni sarnane elukogemus, mõistavad, et see pole ei must ega valge olukord. Varjundeid on kuhjaga.
Me lõpetasime ikkagi selle pulli. Võiks öelda, et me proovisime seda lõpetada peaaegu aasta aega, aga lõplik otsus tuli minult.
Muideks ma olen samas selle lõppemise üle väga õnnelik ning olen ka selle mehe ja tema naise üle õnnelik. Neil on nüüd lapsed ja elu veereb kaunilt.
Järjekordne etapp, mis õpetas?Oo, jaa. Ma teadsin sellel ajal ka seda, et karma külastus on alles ees. Ja saingi karma laksu kätte.
Kas Sinu elukaaslasel oli ka siis armuke?Jah, minu esimene tõsisem suhe algas võiks öelda, et tagurpidi, olles koos mehega, kellel oli keegi teine veel. Esimestel kuudel hakkasin tundma, et midagi on mäda ning pommitasin teda erinevate küsimustega. Olin välismaal, kui tõde plahvatusena avalikuks tuli. Oi, kui palju “õpetajaid” mu lähedusse tekkis. Eestisse tagasi saabudes saatsin talle selge sõnumi, et ärgu tulgu mulle lennujaama vastu.
Mehel oli ikkagi südikust tulla ja nüüdseks on temaga kooselu meil kestnud pisut üle 10 aasta. Oleme hilisemalt seda kokkupandud puzzlet huumoriga vaadanud. See oli kirju, kuid jällegi õpetlik aeg meile mõlemile.
Ülle, Erriti kolleeg: Errit on unistuste kolleeg. Ta märkab ja kuulab kaastöötajate mõtteid ja arvamusi. Tema suurepäraseks omaduseks on anda endast rohkem kui oodatakse.
Milline on olnud Su elu suurim kordaminek? Mis on Sinu elu kuldne õun?
Tänu Gozos kogetule olen leidnud endas sisemise rahu. Julgen väita oma elueesmärgiks olevat teiste inimeste eneseusu kasvatamine ning nende mõjutamine positiivselt. Ma soovin, et ka nemad kuulaksid oma sisemist häält, lastes sellel end juhtida õigetele radadele.
See kostab justkui eneseabiraamatust päheõpitud sissejuhatus või siis mingit laadi tantralik lause, millega päeva alustada ja lõpetada!Minu jaoks see ongi elu eesmärk.
Suured tänud Sulle! Tänud meeldiva vestluse eest!
Julge Unistada foto autor Mailiis Ollino (loe ka selle foto tekkelugu)
Iga lõpp on millegi algus…ja selle alguse peame ise julgelt looma, olenemata sellest, et sulle on külla tulnud erakordselt kirju seltskond, kelle hulgas on hirm, ebakindlus, teadmatus aga ka usk, lootus ja armastus!
Errit Kuldkepp
Personal Branding|Soulful Marketing|Inspirational Seminars|Heartfelt Hospitality
Recent Comments